Sel aastal tuligi jõul teisiti. Kuna Kaiu kant on Juuru kihelkonna osa ning pea kogu suguvõsa on Juuru kiriku koguduse liige, käime jõuluõhtul sealses Mihkli kirikus. Tänavu võtsin esimest korda osa jumalateenistusest Järva-Peetri kirikus. Meile, koguduse koorile, oli see esimene etteastumine jõuluõhtul, sest koos laulame alates tänavu jaanuarist. Poiste Pie Jesu oli imeline, meie Oo Jõuluöö mitte nii väga :) Surnuaias käisin ka. Kadastiku kalmistul süütasin küünla vanaisa Arvole ning kirikaias Herman Hennochile, mehele, kelle elutöö Kareda kandi loo uurimisel ja kirjapanemisel on tänuväärne.
Sealt tagasi maale. Tänu skaibile oli terve pere koos. Tore oli ja nalja sai, nagu alati. Täna tegime traditsioonilise jõuluretke ka, mis sest, et vähendatud koosseisus.
Kaiu Kirkeris, Kaiu kooli almanahhis on minu teiste lugude kõrval ka üks jõulujutt. 9. klassi õpilasena kirjutasin jõuludest nõnda:
Käes on jõulud. Aeg, mil igaüks meist on õnnelikum kui tavaliselt. Tihti pöörduvad me mõtted päkapikkudele ja ehitud kuuskedele, piparkoogimaitse valdab meeli, küünlavalgus helendab tuba ja südant.
Minu lapsepõlves ei olnud need pühad veel au sees. Tänu oma vanematele oleme vennaga alati teadnud, mida tähendavad jõulud. Nääridest ei olnud meil aimugi.
Tänapäeval tähendab jõuluaeg paljudele äri. Kes meist ei ole keset oktoobrikuud poodidest esimesi ehitud nurgakesi märganud? Novembri alguses hämmastas mind ema, kes tuli ja ütles, et päkapikkudel on esimesed jõulusisseostud tehtud.
On 24. detsember. Päev, mil paljud tahtmatult õuele vaatavad ja pika habemega taate ootavad. Nii ka mina. See on aeg, mil igaüks meist tahaks olla väikene. Pühad, mil tihti astutakse üle kirikuläve, aidatakse üksteist.
Lõpuks ometi on kellaosuti kiiremini tiksuma hakanud. Kell lööb kolm. Aeg on sõita kirikusse ja surnuaeda. Hetke pärast istun autos ja läbi jäälillede aknaklaasil vaatan säravaid tähti. Milline neist juhatas kaks tuhat aastat tagasi teed kolmele Hommikumaa targale, seda ma ei tea. Mõtlen, et paljudel inimestel seondub jõulude ajal kirikuskäik ainult kohustustega. Traditsioonidest lugu ei peeta. Tihti kiputakse unustama, et jõulude pühitsemine oli aastakümneid tagasi keelatud. Miks ei võiks me seda teha vabal tahtel oma vabal Eestimaal?
Nende mõtetega oleme tagasi koju jõudnud. Üle läve astudes meenub, et lapsepõlves ruttasin alati kuuse alla kinke vaatama. Siis ei mõistnud ma veel, miks isa vahel kirikusse ei tulnud. "Mul kõht valutab," ütles ta alati vabanduseks. Seekordki ruttan venna toodud kuuse juurde. Kuid seal ei ole veel midagi. Tühjus!
Tunni aja pärast istume suguvõsaga söögilauas. Nagu aastaid tagasi, pöörduvad mu silmad tänagi kuusepuu alla. Milline kink neist on mulle, selgub õige pea. Viimased verivorstid ja hapukapsad söödud, jään üksinda küünlaleeki imetlema. Mõtlen, et jõulud ei ole ainult piparkookide, päkapikkude, ehitud kuuse aeg. Need on mõistmise, helluse ja heade soovide pühad. Kahju, et pärast jõule kipume need asjad unustama.
Ärgem siis sel aastal unustagem.
