Nii laulsime täna koguduse kooriga Järva-Peetri kirikus I advendi jumalateenistusel. Kogudusel on nüüd jutlustaja, Jaanus. Lea kuulutas välja jõulurahu.
Lumeootus on selle sügise lemmikmärksõna (seagrippi, valimisi, masu ja nordstreami arvestamata) - peaasi, et sellest kaamosest vabaneda. Advendiaeg, need neli imelist küünlavalgust täis nädalat ongi ju ootamise aeg. Tähendab ladinakeelne verb advento millegi lähemale jõudmist, saabumist.
.jpg)
Lisaks lumele ootame veel mõndagi. Kes päkapikke, kes jõuluvana, kes lähedasi, kes mööda ilma laiali ning kes jõuludeks ikka enamasti tee koju leiavad (või, kui ei leia, siis Eesti Õhk viib meid neile külla ikka, kui Mohamed mäe juurde ei tule...). Samuel Beckett ootas Godot'd, aga tema ju ei tulnudki. Ehk tähendab advendiaeg eelkõige ikka jõuluime ootamist. Selle jõuluime, mis paari aasta tuhande jooksul meie sees ja meie ümber ikka ja jälle lahti rullub.
Ehk tuleb tänavu masu-ajale kohaselt masu-jõuluvanagi, just nagu Sambla-Juuli oma sellekuises pajatuses kõneleb. Saamisest olulisem on ju andmine ning see peitub aeg-ajalt isetegemises ning lihtsates asjades.
Tehke ise üheskoos kingitusi, minge koos matkama (mulle tundus, et isal on selleaastane marsruut juba peas paika pandud) ja olge oma lähedastega. Tundke mõnu verivorsti- ja piparkoogilõhnast. Vahutavat jõuluõlut proovige vähe mekkida, sest Euroopa esikoht jäägu ikka tšehhidele...
Imelist ja lumist ootusaega!
(ja pildil vennaga)
