Iga päev on millekski tähtis,
igast päevast jääb midagi meelde;
mida eilsetes tehti või nähti,
hoida endas võib homsetel teedel.
Igas päevas on üksjagu õigust,
eks ka valesid on igas päevas -
igast päevateel läbitud lõigust
mälumärkmikku tähised jäävad.
Igas päevas on tahe ja tegu,
(omavahel ei haaku need tihti...)
siis, kui isetust kammitseb ego,
võib see muuta nii soovi kui sihti.
Iga päev meie Aega on kantud -
mõni tuhmim; mõni täis sära...
Iga päeva, mis eluks on antud
peab täiega elama ära.
/V. Osila/
Mõned read sellest Virve Osila luuletusest sobivad lihtsalt ideaalselt tänasesse päev (kui isetust kammitseb ego nt).
Käisime täna Pärnus sealse omavalitsusliidu tööga tutvumas. Mõtteid oi-oi kui palju.
Jõin tunnike tagasi oma päeva esimese kohvi (sic!) ning nüüd on aeg jälle sassis.
