3. jaanuaril 1920. aastal kell 10:30 vaikisid relvad ning Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel algas vaherahu, mis kestis Tartu rahulepingu allkirjastamiseni.
5. jaanuaril 1919 oli nn Müüsleri lahing. Leidsin 2009.a. jaanuarikuu Koeru Kaja sirvides Mait Raudsepa väga hea artikli.
Siin ta on:
Olen Müüsleri lahingu kohta otsinud andmeid Eesti Vabadussõja ajaloost ja 90 aasta tagustest ajalehtedest. Siiani tulutult. Sellise nimetusega lahingut ei ole olnudki. Üpris tõenäoliste andmeteni jõudsin tänu Tanel Kutti vihjetele. Alljärgnev on refereeritud 1934.a. 14. juuli “Postimehest”.
Vabadussõja Müüsleri mälestusmärgi püstitamise on algatanud Järva Kaitsepataljonis võidelnute ühing. Eesmärk oli Vabadussõjaaegsete sündmuste jäädvustamine sealkandis. Mingit võidulahingut ei ole Müüsleris kunagi toimunud.
Müüsleris toimus Järva kaitsepataljoni esimene tõeline tuleproov, siin tuli esimest korda kodumaakonna vabastamiseks välja astuda. Müüsleri mälestussammas on KÕIGI nende võitluste meeldetuletuseks, millised leidsid aset detsembris 1918 ja jaanuaris 1919 sellel frondil, mille tähtsaimaks keskuseks on arvatud Müüsleri.
Müüsleri mälestusmärgi püstitamisega on mõeldud Järvamaa omakaitse tähtsale osale maakonna vabastamisel punavõimust.
Ekslikult nimetatakse Müüsleri võidulahingut ja võidulahingu monumenti. Võidulahingut, kui niisugust, ei ole ajaloos kunagi olnud. Müüsleri mälestusmärgi avamine on aupäev Järva kaitsepataljonile. Järva kaitsepataljoni asutamise mõttele tulid Paides maavalitsuse ümber koondunud tegelased 1918.a. detsembris, kui punaväed olid lähenemas sisemaale. Tallinna valitsusvõimud andsid loa kohapealse sõjalise jõu loomiseks 17. detsembril. Järvamaa löögipataljoni ülemaks määrati leitnant Kanep (hilisem Toompea lossi komandant kolonel-leitnant Kanep).
Teist valikut ei olnud
Muidugi oli mitte millestki raske alustada ja võidelda edasitungiva vaenlasega, kuid olukord kohustas. Teist valikut ei olnud. Kompaniide formeerimist alustati jõululaupäeval. Esimesteks reameesteks said kaitseliitlased ja vabatahtlikud. Hiljem liitusid Paide keskkooli õpilased. Meeste puudus oli suur. Järvamaa sõjaväeline valitsuse asus teostama mobilisatsiooni. Lipu alla kutsuti kõik 18-50 aastased mehed nendest valdadest, millised ei olnud veel punavägede kätte langenud. 31. jaanuariks oli pataljonis 551 meest. Järvamaa sõjalise valitsuse eluiga piirnes üksnes mobilisatsiooni läbiviimisega. Sõjaväelise valitsuse loomist Järvamaal on nimetatud omavoliliseks sammuks. Teisalt, tollastes oludes oli mobilisatsioon paratamatu. Asjaosaliste peale esitati sõjaprokurörile koguni kaebus. Kindral Laidoneri käsul süüdistus lõpetati.
Vahepeal oli punavägi tunginud juba Järvamaale. 22. detsembril langesid Rakke ja Vägeva jaamad, 24. kp Tapa raudteesõlm.
23. detsembril tuli ülemjuhatajalt käsk, igal tingimusel kaitsta Paide ümbruskonda. Korrapäraseid väeüksusi kaitsesse läkitada ei olnud. 21. detsembri õhtul jõudsid punased Koeru. 23. detsembril teatas lipnik Treilmann Koerust: kui abi ei saadeta, siis kauem ta vastu ei pea. Paidest tuli kaitseliitlasi ja lisandus kohalikke kaitseliitlasi. Vaenlane oli jõudnud 33 km kaugusele Paidest. Oli kujunenud ohtlik seisukord.
Põhjakal kees võitlus
28. detsembriks jõudsid punased vaevalt 10 km kaugusele Paidest. Linnas oli kuulda lahingumüra. Põhjakal kees võitlus. Siin suutsid Järva kaitsepataljoni vaprad võitlejad punaste edasitungi peatada. Tollased ajalehed kirjutasid punaväelaste poolt rüvetatud Sargvere mõisast. Nad olla saali tiibklaverit potilkäimiseks kasutanud.
Punaste seljatagust ähvardas Võhmuta mõisa jõudnud 1. ratsarügement. Seetõttu tõmbuti Paide alt rutuliselt tagasi ja peatuti uuesti Koerus. 2. jaanuaril saabus ülemjuhatajalt telegramm, milles Laidoner kirjutas, et oleme Järva pataljoni ees võlgu, et vaenlane ei jõudnud Paideni ja sealse kitsarööpmelise raudteeni.
5. jaanuaril alustas punavägi uut pealetungi Paide sihis. Müüsleris toimus lahing Järva pataljoni ja punaväeosade vahel. Kolme tunnise lahingu järel olid meie mehed sunnitud taanduma. Müüsleri mõisa juures langes kaitseliitlane, Abajalt pärit August Erde. Samuti taanduti Peetri ja Esna ümbrusest. 7. jaanuaril toimusid lahingud Öötlas (tollastest ajalehtedes võib lugeda, et suure osa vastastest moodustasid punased soomlased. M.R.) ja Palus. Õhtuks olid Palu ja Öötla mõisad jälle eestlaste võimuses. Järva pataljon koos 1. ratsarügemendiga suutis punaste pealetungi Paide sihis seisma panna ja 9. jaanuaril, vastavalt ülemjuhataja käskkirjale, üle minna üldisele pealetungile. 8. ja 9. jaanuaril arendati pealetungi jälle Peetri ja Müüsleri frondil. Vaenlane taganes kogu rindel. Soomusrongi võitlejad vabastasid Tapa.
Supikatel sai otsetabamuse
10. jaanuaril vabastas pataljoni 3. Kompanii Koeru ja Rakke. Rakkesse oli jõudnud ka soomusronglased. Punased olid Puhmus otsustanud lõunat pidada. Järvalaste mürsud tabasid vaatluspunkti veskis ja vaevalt keema hakanud supikatelt Pikamihklil. 10. jaanuari õhtuks oli Järvamaa punavõitlejatest vaba.
Hiljem võitlesid Järva pataljoni sõjamehed Viru-, Tartu- ja Võrumaal. 27. jaanuaril, pärast mõnepäevast reservis olemist läkitati järvalased Peipsi äärde, kus lammutati lõpuni äsjaformeeritud vastase 1. Pihkva polk. Saadi palju sõjasaaki. Ülemjuhataja läkitas õnnitlustelegrammi. 1. veebruaril tulistati Võõbus alla vaenlase sõjalennuk.
4. veebruaril formeeriti pataljon ümber rügemendiks, mille ülemaks määrati kolonelleitnant Vahtramäe, tema abiks leitnant Kanep.
Müüsleri mälestusmärk tuletab tulevastele põlvedele meelde meie rahva sangarlikku ajajärku, mil tegutseti puhtast isamaaarmastusest. 15. juunil 1934.a. korraldati Müüsleri mälestusmärgi pidulik avatseremoonia, kuhu olid saabunud riigivanem K.Päts, ülemjuhataja J.Laidoner ja kaitseminister kindral P.Lill.
