... ja kohal oli päris palju lapsi. Igatahes oli väga uhke neid pisikesi sinimustvalgeid lehvitamas näha.
Minu tervitus oli seekord umbes säärane (kokku- ja lahkukirjutamist eirasin meelega :) ):
Me oleme laulu- ja tantsupeo rahvas; Eri Klasi ja Arvo Pärdi rahvas, Kaera-Jaani ja Simmanipolka rahvas; me oleme suitsupääsukese, rukkilille ja paekivi rahvas; me oleme e-riigi, hüppava tiigri ja skaibi ravhas; me oleme tõe ja õiguse rahvas; me oleme suusatamise ja korvpalli, Kristjan Palusalu ja Andrus Veerpalu rahvas; me oleme valgete ööde ja enamasti halva suusailma rahvas; me oleme verivorsti ja mulgi kapsa rahvas ja süldi rahvas ka; me oleme kadri- ja mardipäeva ning jaanipäeva rahvas, me oleme mere ja metsa rahvas ... kuid kõige selle kõrval oleme ka sinise ja musta ja valge rahvas. Sellesse sinisesse ja musta ja valgesse mahub meie elutee sinise taeva all, musta mulla peal, valged unistused hinges. Need värvid sümboliseerivad meie olemust, meie tahtmisi, meie unistusi. Vahel harva läheb meil silme eest ka mustaks, aga õnneks on see vaid harva-harva.
Järva-Peetri on Eesti kultuuriloos tähtsat rolli kandnud. Isa ja poeg Beermannid, kes siia kirikaeda on maetud, on Eesti lipule ja rahvale palju juurde andnud, lipu mõtte ja sünni juures olnud. Mul on unistus, et me ehiksime Eesti sinimustvalgeks iga päev. Nagu on kirjutanud Gustav Suits: "Tõsta lipp! See vestku, vestku tõotusest, / mis kestku, kestku sinisega viiratud./ Musta mulla põimuline, lehvi valge võimuline, / tormatud ja piiratud!"
Imelist Eesti lipu päeva!
Pildi tegi Ants Leppoja
