Ma pole küll spämmide austaja, kuid täna meilikasti potsatanud kiri on mõtlemist väärt küll:
Washington, metroojaam ühel külmal jaanuari hommikul 2007. Üks mees mängib viiulil Bachi. Kokku kuus lugu, kokku tund aega. Selle aja jooksul läbib seda jaama umbes kaks tuhat inimest, enamus tööle minemas.
3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik mängib. Ta aeglustab sammu, aga siis kiirustab edasi.
4 minutit hiljem: viiuldaja saab oma esimese dollari, üks naine viskab selle ta mütsi ja jätkab peatumatult oma teed.
6 minutit hiljem: üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella ja alustab minekut.
10 minutit hiljem: 3-aastane poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatub jälle, et viiuldajat vaadata, ema tõmbab teda kõvasti, laps jätkab kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub mitu korda teiste lastega. Iga lapsevanem, ilma erandita, sunnib oma lapsi kiiresti edasi minema.
45 minutit hiljem: muusik mängib katkestamatult. Ainult 6 inimest on seisatanud, kuulanud lühikest aega. Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma endisel sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.
1 tunni pärast: ta lõpetab mängimise ja vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka. Keegi ei aplodeeri. Pole mitte mingit reaktsiooni.
Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes kirjutatud, viiulil, mis väärt 3,5 miljonit dollarit. Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100 dollarit.
Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas, see oli organiseeritud Washingot Posti poolt osana sotsiaalsest eksperimendist "märkamine, maitse ja prioriteedid". Tõusis küsimus: kas me märkame ilu tavalises kohas mitte mingil erilisel kellaajal? Kas me peatume, et seda väärtustada? Kas me tunneme ära andekuse mitteoodatud kontekstis?
Ja üks võimalik kokkuvõte: kui meil ei ole aega momendiks, et peatuda ja kuulata üht maailma parimat muusikut, kes mängib parimat muusikat, mis kunagi kirjutatud, ühel parimal pillil, mis iganes on valmistatud.... kui palju teisi asju meil märkamata jääb?
