Täna oli ilus hommik.Selline uhke ja rõõmus. Peetri lasteaias on nüüd ühe rühma asemel kaks. Ja mõlemad peaaegu lapsi täis! Sügisel plaanisid paar 6aastast minu juurde protestima tulla, sest nemad tahtsid väiksematest eraldi. Nüüd ma ei pea enam nende tulemist kartma:) Aga ilma naljata, oli ilus hommikupoolik. Ene oli oma meeskonnaga teinud väga ilusa töö ära (ja imeliselt kollased rühmaruumid olid!). Ülemine rühmaruum sai 2008.a. uued aknad ja korralikuma remondi, kogu maja eelmisel aastal uue elektripaigaldise. Kui nüüd jõuaks ka õuele, sest seal on seis pehmelt öeldes kurb... Aga ruumidest tähtsamad on ju lapsed ning mul on väga hea meel, et 34 last on ka olemas (seaduste järgi mahuks ära 36 last...)
Minu jaoks läks päev edasi kummaliselt. Kuhu ma oma hääle maha unustasin, seda ma ei mäleta. Kuskile ma ta sokutasin ja nüüd unistan, et homseks volikogu istungiks olen jällekord kõnevõimeline. Paras kevadeks ja kolmapäeval saabuvaks puhkuseks :)
Ahjaa, kui nüüd järgmise kahe nädala jooksul ühtki sissekannet ei tule, siis mina pole süüdi, puhkus on hoopistükkis. Aga ei tea midagi, võib-olla tabab mind kirjutamistuhin.
