Neljapäeva hommikul kohtusin Järva maleva esindajatega, Enn Voikaga Vabadussõja Mälestiste Hoidmise Seltsist ning kapten Madis Moreliga. Teemaks oli traditsiooniline Vabadusristi päev, mis tänavu Esnas toimumas, ning mälestuskivi avamine Jakob Vendele.
Hermann Hennochi "Huvipakkuvaid isikuid Kareda kandist" räägib Vendest nõnda:
Sündinud 17. aprillil 1890.a. Esna vallas Esna (praegu Kareda) külas Kolli talus. Vanemad: talupidajad Jakob ja Anna, sünd. Ruthe.
Abielus Hella Steiniga 1920.aastast. Lapsed Valdeko ja Kullo.
Õppis Esna vallakoolis, Paide linnakoolis ja pedagoogilistel kursustel, kus omandas algkooliõpetaja kutse. Lõpetas Oranienbaumi lipnikkude kooli 1915.a. ning vanemaile kaitseväelastele korraldatud informatsioonikursused Tallinnas 1924.a.
Töötas õpetajana Väätsa ministeeriumikoolis, Vända Juurikasu ja Andresaru vallakoolides. Maailmasõjas sõdis ohvitserina Poolas ja Jugoslaavias ning sai 6 aumärki tsaaririigilt: Sanislause III ja II järgu, Anna III, IV ja II järgu, Vladimiri IV järgu ning Kerenski valitsuselt Georgi IV järgu, tõustes ühtlasi kapteniks.
1918.aastal tuli Eestisse ja astus rahvaväkke: alguses roodukomandörina, veidi hiljem pataljoniülemana. Võttis osa lahingutest põhjarindel Rakvere ja Narva piirkondades ning jõudis oma lahinguteel Luuga jõeni.
1919.aasta detsembris oli välja teeninud alampolkovniku auastme ja jätkas teenistust 4.polgu ülemana.
Sõjaliste teenete ja vahvuse eest Vabadussõjas sai I liigi 3. järgu ja II liigi 3.järgu Vabadusristi.
4.polgust tuli Tallinna Rannakaitse ülemaks. Aastail 1925-1926 oli Kaitseliidu Peastaabi ülem. Sai Kaitseliidu Kotkaristi kavaleriks, samal ajal ka „Ansiomerkki“ ja Poola „Zloty krzyž zaslugi“.
1926.a. asus ta uuele töökohale 10.rügemendi ülemana. Ülemineku päevakäsus mägiti Vende suut ja ennastohverdavat tööd kaitseliidu organiseerimises, suutes „võita kõikide kaasvõitlejate poolehoiu ja armastuse – ja seda sellega, et oli eriti töökas, vastutulelik, otsekohene ja õiglane.“
Edasi oli ta mõnda aega Kalevi üksiku jalaväepataljoni ülem. 1934.aastal sai temast Viru-Järva kaitseringkonna ülem. 1939.a. nägi ta üleviiduna Valga ringkonna ülemaks nädala jooksul ringkonna piiril baasidesse saabuvate Nõukogude vägede viletsust.
Paar kuud pärast seda läks ta erru.
Aasta pärast suri ta vend, kes oli üksinda pidanud vanematekodu – Kolli talu. Jakobil tuli talupidamine üle võtta. Ta oli talus ka siis, kui temale ja ta perele Tallinnas 14.juunil 1941 järele tuldi. Koos kaheaastase pojaga küüditamisrongile viidaval abikaasal lasti mehele telefonitsi teatada, et ta perele kohe järele sõidaks. See telefonijutt jäi aga viimaseks – pere sõidutati Kirovi oblastisse; Vende aga, kes pahaaimamatult Tallinna sõitis ja järgmisel hommikul NKVDsse läks, et perega kohtuda, viidi Põhja-Uurali laagrisse, kus ta mahalaskmisele määratuna ametliku teate järel suri haiglas „südametegevuse lakkamise tõttu“ 26.dets.1941.a.
Reede oli noorte päralt. PANKis toimus aktiivsete Järvamaa noorte suvekool. Mina rääkisin veidi sellest, mis on KOV ja kuidas see toimib. Ja Lauri andis ülevaate kaasamisest, noortevolikogudest ja arengukavadest. Uskumatu, aga noored pidasid ülipalavas ruumis loengut kuulates väga vapralt vastu.
Nädalavahetusel oli Esna algkooli kokkutulek, arheoloogiapäev Kareda külas, esimesed võistlused tänavakorvpallis ja rannavolles uuel väljakul ja koguduse koori PETRA "suvetuur" Peipsi veerel.
Ja palav on, ikkagi!
