Loetud tunnid

Näib, et ma olen põhimõtteline 1. jaanuari ja 14. veebruari ja muude sarnaste päevade vastane, sest selline "paar aastas meelde tulemine" on kohati naljakas. Et miks ma ei võiks nt 6. aprillil sõbrale öelda, et ta on mulle kallis ning soovin talle kõike paremat...

Lisaks perele ja sõpradele on mul kuus lähedast inimest, kellega kolme ja poole viimase aasta jooksul enamiku oma ajast olen veetnud. Need on Valdur, Terje, Helju, Asta, Viive ja Taimo. Ja näib, et nad kannatavad minu kiiksud peaagu välja ka, nii et olen igati õnnega koos:)

Täna saatsime üheskoos vana aasta ära ja uskumatu lugu - päkapikud veel käivad ning olid kõigile kingituseks uue aasta märkmiku või pastaka toonud:)

Aga ei jää minulgi muud üle, kui vallalehes ilmunud artiklit veidi ajakohastada ning siia üles riputada:

Vaadakem möödunud aastasse ja iseendasse!

See oli veidi vähem kui 12 kuud, 365 päeva või 4380 tundi tagasi kui aastanumber 2009.a. oli veel tulevik. Milliseid soove, mõtteid ja ideid me sellesse aastasse kaasa tõime, teab igaüks. Kas läks nõnda, nagu lootsime? Ei tahaks aastale tagasi mõeldes rääkida vaid masust ja müstilisest seagripist, hoogsalt vähenenud maksulaekumistest, suurenenud kuritegevusest. On olnud ka positiivseid sündmusi, kuid need on kohati kõige negatiivse sisse ära kadunud, justkui oleks meid tabanud oskamatus olla õnnelik.

Vallavanemana on mul hea meel, et tänavu sai korda Peetri lasteaia elektripaigaldis. Selles hoones ning selle ümber on veel palju teha, kuid tasa ja targu edasi. Hea meel, et alustasime spordiväljakute rajamist. Hea meel, et mitmed valla ettevõtted ja MTÜd on saanud toetusi Leader-meetmest ning teistest projektidest. Hea meel, et meil on sündinud mitu uut ilmakodanikku ning Peetri lasteaeda on tabanud ruumipuudus.

Ühes naljas küsitakse, mis vahet on pessimistil ja optimistil. Pessimist arvavat, et enam hullemini minna ei saa, optimist arvab, et saab ikka. 2010. aasta vallaeelarvet koostades tuleb kahjuks optimist olla. Peame ka järgmisel aastal tegema raskeid otsuseid, kuid jäägu need tuleva aasta märksõnadeks.

---

Ning Virve Osila sõnu meeles pidades:

Iga päev meie Aega on kantud –

mõni tuhmim, mõni täis sära…

Iga päeva, mis eluks on antud

peab täiega elama ära.

Täiega elamist!

Luise/Lille/Liive/Triin

Pole midagi parata, Aanikal on õigus, ükskord läheme me ema ja vanaemaga vanavanaema Luise nägu (kes kuulnud on, siis ühtmoodi me naerame juba praegu :) ). Vähemalt Alo ja Anu tehtud eilse vastuvõtu/peo piltidel olen ma minu arust küll ema Liive nägu....

Koer leidis kodu

Ei tahtnud täna kuidagi loomade varjupaika helistada. Esiteks oleksime pidanud koera eest nii 4000-5000 krooni maksma, teiseks oli see koer tõesti armas.

Aga oma pärisomaniku ta täna leidis. Suur tänu Öötla küla Aaviku talu rahvale, kes koera hoidsid. Aitäh Kuma raadiole, kes otsimiskuulutust maha hõiskas. Omanik ilmus välja siis, kui Järva Teataja koeraloo oma veebilehele pani. Aitäh, Merili! Kokku helistas mulle 4 võimalikku omanikku, kelle lemmikloom 4 päeva kuni 4 nädalat tagasi ekslema oli läinud. Selgus, et kuts oli jalutama läinud Metsla külast Järva-Jaani vallast J-J ja Koeru vahelt (päris pikk maa, Viisu polnud enam kaugel :) ) 4 päeva tagasi. Üks omakandi mees, kellele koera pakkusime (ja me tõepoolest pakkusime seda vist kokku paarikümnele inimesele) , refereeris mulle ja Valdurile üht "Rohelise vale" nimelist artiklit. Et kipub nii olema, et loomadest hoolitakse rohkem kui inimestest...

Täna vaatasin üle kohalike ettevõtjate aastalõpuseisud. Lühikokkuvõttes - suur enamik ettevõtjaid on õnneks maksuvõlgadest priid. Kümmekonnal on "väiksem" maksuvõlg - kuni 20 000 kroonine. Paar ettevõtjat ehmatas korralikult ära, ühel küllaltki väikese käibega ettevõtjal on siginenud 700 000 kroonine võlg...

Minu 2009. aastasse on jäänud kohutavalt palju tegemata asju, mis kokkuvõtvalt on röövinud minu rahuliku une, hea närvi ja rõõmsa meele. Aga 2010. tuleb parem, igatahes.

Maavanem otsib meest, vallavanem koerale omanikku

Hea koeraomanik! Sinu koer luusib Peetri ja Öötla kandis ringi. On selline kurbade silmade ja lontis kõrvadega, suur nagu vasikas. Helista mulle (5207938), kui lisainfot tahad. Vii oma koer koju, muidu jääb auto alla.

Kõigile Eesti naistele, kes oma Aljošat otsivad...

.. pühendasid loo eile Juurus igavesti vahval kontserdil tšellokvarteti C-Jam poisid. Kes neid kuulnud on, teavad, et nende muusika ja naljade lummuses kaob tunnikene väga kiiresti. Liina võiks teinekordki mind fakti ette seada, et tuleb kontserdile minna.

Tänavusel jõulutunnelil koguti raha naiste varjupaikadele. Sama päeva õhtul teatas üks vanadaam läbi helesinise ekraani oma abikaasale, et tead, tegelikult polegi ma sind kunagi armastanud, olen 50 aastat oma Aljošat oodanud ning 6 last kuidagi valmis vorpinud. Kahe otsaga asi, kas pole?

Kuma raadios oli uudis, et maavanem otsib meest. Huvitav, et säärane asi uudiskünnise ületas. Kunagi vaatasin mingit tutvumisportaali. Leidsin tookord selle veergudelt 5 tuttavat meest. Üks neist on minu andmetel vallaline, 2 omavad elukaaslast ning 2 on abielus. Tore maailm.

Täna olen üksinda tööl. Kui teisi ametnikke pole, muutub vallavanem sotsnõunikuks, raamatupidajaks, ehitusspetsialistiks (eriti lumeuputuses) ning sekretäriks... Aga eelkõige ikkagi tatiprits-Triinuks (jah, nüüd on käes see 'mina ei jää kunagi haigeks'). Küüslauk on üks tore leiutis :)

Jõulud mõtetes

Sel aastal tuligi jõul teisiti. Kuna Kaiu kant on Juuru kihelkonna osa ning pea kogu suguvõsa on Juuru kiriku koguduse liige, käime jõuluõhtul sealses Mihkli kirikus. Tänavu võtsin esimest korda osa jumalateenistusest Järva-Peetri kirikus. Meile, koguduse koorile, oli see esimene etteastumine jõuluõhtul, sest koos laulame alates tänavu jaanuarist. Poiste Pie Jesu oli imeline, meie Oo Jõuluöö mitte nii väga :) Surnuaias käisin ka. Kadastiku kalmistul süütasin küünla vanaisa Arvole ning kirikaias Herman Hennochile, mehele, kelle elutöö Kareda kandi loo uurimisel ja kirjapanemisel on tänuväärne.

Sealt tagasi maale. Tänu skaibile oli terve pere koos. Tore oli ja nalja sai, nagu alati. Täna tegime traditsioonilise jõuluretke ka, mis sest, et vähendatud koosseisus.

Kaiu Kirkeris, Kaiu kooli almanahhis on minu teiste lugude kõrval ka üks jõulujutt. 9. klassi õpilasena kirjutasin jõuludest nõnda:

Käes on jõulud. Aeg, mil igaüks meist on õnnelikum kui tavaliselt. Tihti pöörduvad me mõtted päkapikkudele ja ehitud kuuskedele, piparkoogimaitse valdab meeli, küünlavalgus helendab tuba ja südant.

Minu lapsepõlves ei olnud need pühad veel au sees. Tänu oma vanematele oleme vennaga alati teadnud, mida tähendavad jõulud. Nääridest ei olnud meil aimugi.

Tänapäeval tähendab jõuluaeg paljudele äri. Kes meist ei ole keset oktoobrikuud poodidest esimesi ehitud nurgakesi märganud? Novembri alguses hämmastas mind ema, kes tuli ja ütles, et päkapikkudel on esimesed jõulusisseostud tehtud.

On 24. detsember. Päev, mil paljud tahtmatult õuele vaatavad ja pika habemega taate ootavad. Nii ka mina. See on aeg, mil igaüks meist tahaks olla väikene. Pühad, mil tihti astutakse üle kirikuläve, aidatakse üksteist.

Lõpuks ometi on kellaosuti kiiremini tiksuma hakanud. Kell lööb kolm. Aeg on sõita kirikusse ja surnuaeda. Hetke pärast istun autos ja läbi jäälillede aknaklaasil vaatan säravaid tähti. Milline neist juhatas kaks tuhat aastat tagasi teed kolmele Hommikumaa targale, seda ma ei tea. Mõtlen, et paljudel inimestel seondub jõulude ajal kirikuskäik ainult kohustustega. Traditsioonidest lugu ei peeta. Tihti kiputakse unustama, et jõulude pühitsemine oli aastakümneid tagasi keelatud. Miks ei võiks me seda teha vabal tahtel oma vabal Eestimaal?

Nende mõtetega oleme tagasi koju jõudnud. Üle läve astudes meenub, et lapsepõlves ruttasin alati kuuse alla kinke vaatama. Siis ei mõistnud ma veel, miks isa vahel kirikusse ei tulnud. "Mul kõht valutab," ütles ta alati vabanduseks. Seekordki ruttan venna toodud kuuse juurde. Kuid seal ei ole veel midagi. Tühjus!

Tunni aja pärast istume suguvõsaga söögilauas. Nagu aastaid tagasi, pöörduvad mu silmad tänagi kuusepuu alla. Milline kink neist on mulle, selgub õige pea. Viimased verivorstid ja hapukapsad söödud, jään üksinda küünlaleeki imetlema. Mõtlen, et jõulud ei ole ainult piparkookide, päkapikkude, ehitud kuuse aeg. Need on mõistmise, helluse ja heade soovide pühad. Kahju, et pärast jõule kipume need asjad unustama.

Ärgem siis sel aastal unustagem.

Ärge muretsege, päkapikud lõpetavad homme

"Kaua aega olen ma elanud selles vallas..."

Uskumatu, aga ansamblil Köök on lugu "Kareda vald".

Täna R2s mängiti.

Mõtlesin, et kukun sirgelt selili, aga ei kukkunudki :)

Ja nii nad tapsidki Ferdinandi...

Selline uitmõte tabas mind reedel pärast JOLi üldkoosolekut. See sündmus läheb Järvamaa koostöö ajalukku. Ühtpidi nõustun Artoga, tõepoolest, laua taga on pooled uued otsustajad, kuid teisipidi, mis järjepidevusest ja varasemate otsuste täitmisest / kokkulepetest me siis kõneleme...

Igatahes, on lihtne võimalus - hääletame iga kord 2 uut juhti, hääled lähevad fifty-sixty ning maiks polegi JOLi. Reedene koosolek oli ilmselge tõestus, et vajame uut koostöömõtet, uut restarti ja raputust. Kuigi vastutusvaldkonnad jäid jagamata, olen nüüd Kesk-Eesti Noortekeskuse nõukogu liige (seega, turismindust hindan edaspidi turisti pilguga, mida siis nädalavahetusel tegingi).

Tänavu kahjuks maavanema ja JOLi vastuvõtule ei jõudnudki (ja taaskord mõttekoht - kutsusime need, keda tänada tahame, endale külla, aga ise kaklesime ja ei jõudnud õigeks ajaks kohale...), Eesti Õhk viis mind ja minu ristitütart onule Stockholmi külje alla külla.
Ja tore oli, nagu alati. Kuigi Skanseni vabaõhumuuseumis olin ma korduvalt käinud, Põhjamaade suurimas 3D kinos Cosmonovas ning Akvaariumis samuti, oli avastamisrõõmu seegi kord. Junibacken (ehk siis Madlikese raamatu Jaanikingu), rootsi laste lemmik, Astrid Lindgreni teostega täidetud maja oli tõepoolest võlumaa! Ja tore on kohata vanu sõpru, ükskõik, kus maailma otsas nad ka ei ela (ja kuna mina olin Sotckholmis ja sain näiteks Tiinaga kokku, siis jäigi Eestis käinud Helen nägemata :( ). Ja metsavahiga ehk siis Estonian Airi Saabiga on nüüd ka sõidetud (teadsin küll, et see on boeingust väiksem, aga mitte seda, et 4 x väiksem :) )

Täna olin Põltsamaa-Pedja veemajandusprojekti nõupidamisel taaskord. Asjalood nüüd nõnda, et kui positiivne rahastusotsus ära tuleb (mis ka väga suure tõenäosuge tuleb), hakkab 2010.aasta projekteerimisega ning võib-olla ka esimeste kaevetöödega. 2011. aastal kaevatakse Järvamaa üles, kokku projektis 6 omavalitsust, toetust saab ca 188 miljonit!

Täna oli ka viimane vallavalitsuse istung sel aastal. Panin küll natukene uimast, aga sellest hoolimata said vajalikud otsused vastu võetud.

Ja bowling! Alustasime Jõulucupi finaali kuuendalt kohalt ning mängisime-mängisime-mängisime ning tulemus oligi käes! Kokkuvõttes 2. koht! Megatublid, Harri ja Sander (ja mina ka muidugi)! Firmaliigaks, selleks ajaks, kui venna tagasi, peaksime end üsnagi võitmatusse vormi ajama...

Homme siis ülejäänud kamraadidel viimane tööpäev sel aastal. Ma ei hakka ütlemagi, et kui mul on vanaema/vanaonu/venna eest kingid ostetud, siis minu loosikingitus on veel poeletil...

turismimaailmas

Täna olin terve päeva turismimaailmas. Tallinnas oli sihtasutuse Põhja-Eesti Turism nõukogu koosolek. PET on viit maakonda ning MTÜd Eesti Maaturism ühendav sihtasutus.

Minul turismivõhikuna on alati pehmelt öeldes naljakas neil nõukogu koosolekutel osaleda. Oleks turismiasjaline, saaksin aru ideepoolest; vallavanemana takerdun vaid raha/seadustemaailma tõlgendamisele / sellest arusaamisele (ning jätan pehmelt öeldes vingukoti mulje:) ). Igatahes valmis täna idee, et Järvamaa esindajatena selles nõukogus teeme Katriniga asutajaliikmetele ettepaneku kord kokku saada ning taaskord vastata küsimustele: mida? miks? kuidas? milleks? kes?

Homme (või siis õigemini - täna, sest ma pole suutnud taaskord õigel ajal magama minna) otsutatakse suuresti Järvamaa Omavalitsuste Liidu tulevik. Loodan, et üldkoosoleku liikmetel on piisavalt oidu hääletada oma südametunnistuse järgi ning ühiseid eesmärke silmas pidades, mitte aga poliitilist ärapanemist soovides. Nii või teisiti, aeg on näidanud, et JOL vajab muudatusi, uusi ideid, väikest raputust. Loodan, et Arto ikkagi tuba soojaks ei kütnud, sest palav saab seal Järva-Jaanis homme olema...:)

Aga mina olen tagasi levis teisipäeval, nii et homse põnevuseni ja siis vaatab, kuhu see Eesti Õhk mind ja minu väikest Maanut (ehk siis minu üliarmas ristitütar Maarja) viib:) Või õigemini, kui suureks see Hendrik Erich kasvanud on:)

mõni sõna aitab

Iga päev on millekski tähtis,

igast päevast jääb midagi meelde;

mida eilsetes tehti või nähti,

hoida endas võib homsetel teedel.

Igas päevas on üksjagu õigust,

eks ka valesid on igas päevas -

igast päevateel läbitud lõigust

mälumärkmikku tähised jäävad.

Igas päevas on tahe ja tegu,

(omavahel ei haaku need tihti...)

siis, kui isetust kammitseb ego,

võib see muuta nii soovi kui sihti.

Iga päev meie Aega on kantud -

mõni tuhmim; mõni täis sära...

Iga päeva, mis eluks on antud

peab täiega elama ära.

/V. Osila/

Mõned read sellest Virve Osila luuletusest sobivad lihtsalt ideaalselt tänasesse päev (kui isetust kammitseb ego nt).

Käisime täna Pärnus sealse omavalitsusliidu tööga tutvumas. Mõtteid oi-oi kui palju.

Jõin tunnike tagasi oma päeva esimese kohvi (sic!) ning nüüd on aeg jälle sassis.

Kareda politsei = Kapo :)*

Paar nädalat tagasi viskasin blogis üles mõtte, kuidas kaitsta koduküla. Ühelt poolt võiksime kõik Eesti Politseile lootma jääda, teiselt poolt on võimalik ka ise tegutseda. Üks lihtsamaid organiseeritud viise selleks on naabrivalve.

Tänavu on naabrivalve sektorite loomine justkui moevärk ning ei saanud Karedalgi selle moeta:)

Ehk siis ametlikult:

15. detsembril 2009.a. loodi Kareda vallas esimene naabrivalve sektor. Ammuta küla naabrivalve sektori loomise peamiseks põhjuseks on soov hoida kuritegevus oma kodust ning kodukülast eemal. Ühise koostöölepingu allkirjastamise järel arutasid MTÜ Eesti Naabrivalve tegevjuht Tiina Ristimäe, naabrivalve Järvamaa projektijuht Jüri Siim, Paide politseijaoskonna juht ülemkomissar Janno Ruus, vallavanem Triin Pobbol ning Ammuta sektori juht Margus Jätsa erinevate võimaluste üle kuritegevuse ennetamisel.

Ammuta küla sektorisse kuulub esialgu kolm majapidamist, kuid loodetavasti on liitujaid.

* kohtumisel räägiti ka munitsipaalpolitseist ja jõuti ühisele arusaamisele, et mupol on vähem seaduslikke funktsioone, kui rahvas arvab neil olevat. Jüri Siim viskas õhku ka lause, et Karedal poleks see ju mupo, vaid Kareda politsei ehk Kapo:)

Sel nädalal veel

Teisipäev, 15. detsember
10.00 Põltsamaa-Pedja veemajandusprojekti nõupidamisel Paides
16.00 Ammuta naabrivalve sektori koostöölepingu allkirjastamine
17.00 Kareda Vallavolikogu istung Esna seltsimajas
Kolmapäev, 16. detsember
10.00 Öötla silla projekteerimise koosolekul Ida Regionaalse Maanteeameti Paide esinduses
Neljapäev, 17. detsember
10.00 SA Põhja-Eesti Turism nõukogu koosolekul
Reede, 18. detsember
12.00 JOLi üldkoosolekul Järva-Jaanis

Üks hetk päevast jäi puudu...

... võib-olla esimene hommikutund.

Nii lauldakse ühes loos. Seda ütles hommikul ka ema, et kui mina ei uimerdaks hommikul, ei jääks tema tööle hiljaks (ema ütles seda muidugi viisakalt, aga mõte jääb samaks. Mina ei osanud miskit muud öelda kui seda, et vene keeles on lehm korova, ehk ta siis sel nädalal saab seda tarkusetera Odessas nõupidamistel meenutada). Üldsegi, veider perekond meil, nüüd vanaonu üksinda kodus - ema Odessas, isa Berliinis, vend Mitrovicas (Zubin Potokis õigemini), mina Paides, vanaema Raplas... Nii et ei jää midagi muud üle, pean ka veel enne jõule ühe väikese lennutripi ära tegema...

Aga nii juhtuski, et jäin igale poole hiljaks ning mõni lubatud asi jäigi tegemata (piinlik lugu kuubis).

Aga naljakaid hetki oli. Hommikul puhusin. Kaks korda, sest kui eesti mehe kopsumaht pidi maailma suurim olema, siis no lihtsalt sai õhk otsa... Ja politseinikult sain ka riielda, no olgu, tean küll, et ust ei tohi lahti teha, aga kui aken on kinni külmunud, siis mis ikka teha (Siiri ja Külli andsid hea idee - järgmine kord passi lihtsalt autos ja näita žestikuleerides, et tõesti pole võimalik ust avada:) ).

Pärastlõunal olin Järva-Jaanis. Teemaks siis otsedemokraatia ja selle juurutamine. Teema iseenesest aus ja põnev, aga küsimusitekitav (seda enam, et Eestis on see ju vaid ideetasandil ning Šveitsist tuleb see poliitika üle võtta. Teada on ka, et seal riigis läks selle toimimahakkamiseks inimpõlv). Rahvaküsitluste asemel toetan eelkõige kaasamise temaatikat üleüldiselt ning tunnistan, et väikeses omavalitsuses on seda kergem ka teha (poliitiline vallavalitsus; komisjonid, kuhu kaasatud külavanemad; valimisliidu igakuised/peaaegu igakuised koosolekud + igaüks teab, mis kell vallavanem tuleb ja mis kell läheb...). Igatahes loodan rohelistega sel teemal veel kohtuda ning nende rahvaküsitluste ideest rohkem teada saada. Loodan ka, et keegi ei hakka mind ja Artot kui parteituid vallavanemaid selle erakonnaga seotuks pidama (ahjaa, nende kilekotimaksu ideed toetan ka, mõelge - 700 miljonit kilekotti aastas. Minu kodupoes Selveris pannakse piim kassas kiiremini kilekoti sisse, kui ma ebamääraselt käega vehkima suudan hakata).

Oh, nüüd tuli hetkeks Šveitsi isu, mälestuseks siis sellesuvisest Itaaliast-Prantsusmaast-Saksamaast-Šveitsist üks Genfis tehtud pilt.

Seejärel saime kokku majandus- ja eelarvekomisjoniga ning arutelu jätkus kauemaks. Minul küll mitte niivõrd väga, sest hädasti oli vaja üks bowling ära mängida. Seekord siis 2 võitu ja 1 kaotus ning järgmine teisipäev finaal. Seoses bowlinguga tuli mul meelde ka Robert Putnami raamat "Bowling Alone", mida ülikooliajal lugeda sai (avastasin, et see sotsiaalse kapitali vähenemisest kõnelev raamat on vahepeal ka eesti keelde tõlgitud...). Peaks uuesti lugema (inglisekeelne on mul olemas, aga kui prooviks eesti keeles?)

Ja lõpetuseks ei saa mitte rääkimata jätta tänast Valduri anekdooti. Mees läheb hulluarsti juurde ja ütleb: teate, mu naine on hull - tuba on siniseid ja rohelisi mehikesi täis ning tema ei näe neid!

Nägin täna nii hommikul kui ka õhtul langevat tähte. Soov oli olemas (Arto, ole maru rahulik... Aga aitäh sulle kuulamast-sõnu peale lugemast :) !)

Noorik on ju külanõukogu asjamees :)

Need sõnad ütles naabrimees koridoris ühele naabrinaisele minu iseloomustamiseks. Plaan siis paar kuud tagasi meie ülivaiksesse ja -rahulikku majja elama kolinud naisterahvas korrale kutsuda. Kui moodmoodi ei saa, siis lubasin naabritele, et kirjutan politseisse avalduse. See uus tädi on tõeline ööelukas, kes pimeduse saabudes asjalikuks läheb ning siis hakkavad karvased ja sulelised ilmuma. Miskipärast on tal aeg-ajalt vaja mõne sulelisega öösel kell kolm suures koridoris elu üle vaielda. Nii, et aeg-ajalt veri ka mängus. Ja jää siis pärast magama, istun üleval nagu seltsimees unetu (ja hommikuks olen tige tikker valmis:) ).

Aga külanõukogude ja nende kadumisega oli veidi seotud ka minu laupäeva õhtu. MTÜ Karessen eesotsas Tõnu Taaliga korraldas meie majas ajalooõhtu. Seekord oli pealkiri: "Kareda kant haldusreformide tallermaana". 19. sajandi lõpus toimunud valdade tekkest-liitmisest-lahutamisest kõneles ajaloolane Uuno Ojala. Tema on kaante vahele pannud ka Esna valla tekke ja vallamaja ehituse loo. Üllar Vahtramäe, endine Kareda vallavanem ja Järva maavanem rääkis sellest, kuidas külanõukogust sai vald. Kui Üllar Roosna-Alliku valda omavalitsusstaatuse puhul õnnitlemas käis, olnud kohaliku sohvoosi esimees öelnud: "Meie sohvoosis on ka nüüd oma vald."

Ja veelkord õnnesoovid nendele kolmele sünnipäevalapsele, kelle sünnipäevapidudest ma nädalavahetusel osa sain!

Mull-mull-mull-mull väiksed kalad...

Kohtusime täna hommikupoolikul naabrimeeste Aldo ja Artoga Ida Regionaalse Maanteeameti juhtidega. Meil on ühiseid ning eripäraseid muresid, mis lahendust otsivad. Teed on olulised lülid - nii viijad kui toojad. Järva-Jaani ja Peetri vaheline 11kilomeetrine tee on üheks oluliseks osaks koostööl ning sedakaudu on pandud liikuma ka suurem osa Järva-Jaani-Paide vahelisest bussiliiklusest. Õnneks sureb lootus viimasena ning lootust meile vähemasti anti.

Ka sain teada, et järgmisel nädalal olen oodatud Öötla silla avakoosolekule. Seega - kunagi juhtub nõnda, et Peetrisse sõites ei pea peale silda kohe ära keerama (ning ei pea ka kartma, et mõni mittekohalik sulle vastu lendab, sest kohalik a) sõidavad aeglaselt ja teavad karta; b) sõidavad kiiresti ja teavad karta), vaid sild läheb truubiks ja tee vist ka natukene teisiti (aga seda tõesti hästi vist, sest enne, kui pole koosolekul ära käinud ja pabereid näinud, ei tea).

Varsti tuleb JOLi tutvustusringile uus teehoiukava, teemeeste piibel.

Kokkuvõttes saime ka ühe väga olulise (kuid miskipärast ikkagi meelest maha mineva) märksõna - räägi inimesega!

Korra osalesin ka uue keskkonnakomisjoni esimesel koosolekul. 2010. aasta tööplaani aruteluga läks neil pea kolm tundi ning loodan, et nende isu ei vaibu.

Õhtul oli volikogu eestseisus (ning eestseisuse liikmed ei pidanud enam nuputama, miks ma närviliselt kella vaatan ja kõige lõpuks sussid jalga topin :) ). Siirit ja Jannot ma enne teadsin, Tõnis on tõeline leid! Tõnis sai valimistel minust järgmisena hääli ning esimeste kuude järel võib küll öelda, et need hääled läksid õigesse kohta. Igatahes on volikogu päevakord ja eelnõud paigas, vaid minul on arengukavaga vaja nädalavahetusel asjad paika saada.

Aga millest selline pealkiri? Sest aeg-ajalt tundub mulle, et Gori aeg on Eestis tagasi. On Järva Teatajasse joonistav Indrek Tegelmann (tema orav Kirna mäel oli lihtsalt geniaalne!) ning Postimehe Urmas Nemvalts. See viimase tänane valimismullide pilt on lihtsalt valusakstegevalt naljakas ja tõene.

valimisliit

Täna sai taaskord kokku Eesti vanim valimisliit Kareda Kodupaik.

Päevakorras oli järgmise teisipäeva volikogu päevakord, toimiv arengukava ning vallavanema infominutid. Arutasime bussipeatuste ja muu säärase üle. Otsustasime tulevikus oma kokkusaamisi pisut õgvendada - uuest aastast hakkame kohtume kord kahe kuu tagant.

Homme Rakveres Ida Regionaalses Maanteeametis koos naabrimeestega kohtumine selle juhi Eugen Õisiga. Teemaks siis valdu läbivate riigiteede olukord, kergliiklusteed ning muud tulevikuplaanid. Ehk on pärastlõunaks ka konkreetseid vastuseid ning häid uudiseid!

Õhtul on eestseisus, siis saab volikogu päevakorra lõplikult paika. Mina pean veel arengukava eelnõu heaks trimmima.

Aga nüüd - koju.

Or to take arms against a sea of troubles?

Ma poleks pealkirja inglise keeles pannud, kui täna Järva Kilval poleks olnud küsimust Shakespeari Hamleti monoloogi kohta. Oleks oleks olemas, oleksin võinud sellele küsimusele üksinda vastata ja oleksime kahe punkti asemel neli teeninud. Aga oleks on oleks. Aga Hamleti monoloogiga tuleb mul ikka Brüssel meelde, ja 10. klass Härmas. Sest miskipärast oli inglise kirjanduse tunnis kohustuslik see monoloog pähe õppida, inglise keeles muidugi. Käisin Brüsselis mingisugusel Nizza lepingu konverentsil (jaa, ma olin juba kümnendas asjalik :) ) ja sekka siis tuupisin. Aga nende luuletustega on ikka nõnda, et need kipuvad mul kergesti pähe jääma. Ja ega nad peale mitut aastat meelest ära ei lähe ka...

Aga parim küsimus oli täna: kalda lähedal seisab laev, mille küljel ripub allalastud nöörredel. Sellel on 10 astet, mille vahed on ühtlased - 30cm. Kõige madalam aste on vastu veepinda. Ookean on rahulik, kuid kohe algab tõus, mis tõstab veepinda 15 cm tunnis. Millise aja möödudes jõuab vesi nöörredeli kolmanda astmeni?

Meie nende "õnnelike" hulka ei kuulunud, kes vastust välja arvutama hakkasid:) Kokkuvõttes siis täna 5. koht 10 võistkonna seas.

Päeva olulisim märksõna oli vallavalitsuse istung. "Minu aja" rekord, nii päevakorra pikkuse kui istungi kestvuse osas. Juba maa riigi omandisse jätmise korraldusi oli kokku 18, kõigil maatükkidel nüüd umbrohtude nimed ka (Taimo sai meid taimeriigiga tuttavaks teha veidi). Samuti andsime välja mitu projekteerimistingimust, mis kõik seotud n.ö. avaliku ruumi täitmisega (sepikojast mänguväljakuni). Suure osa võttis ka volikogu päevakorra arutelu ning erinevatele lepingutele oma seisukoha andmine. Kui kõik õnnestub, teeme sel laupäeval ühe vallavalitsuse istungi. Jah, laupäeval. Istungi tulemusena valmib vallavalitsuse 2010.a. tööplaan ning tööplaan saab sedapuhku olema ühe A1 kaardi suurune:) Aga sellest juba siis, kui mõte teoks saamas.

Aga üldsegi, elu on pisiasjades. Selles, kui ema hommikul kohvi termostassi valmis teeb ning Tallinn-Tartule kaasa annab. Selles, kui venna kaugelt maalt sõnumi saadab, et ei ole see eilne totaalne läbikukkumine ühes bowlingumängus hullu midagi, sest kõigil juhtub. Selles, kui isa helistab lihtsalt selleks, et küsida, kuidas läheb. Selles, kui kolleeg ütleb - sa näed täna vilets välja, kas saan aidata. Selles, kui ristipoeg teeb lihtsalt pai. Selles, kui ...

Aitäh!

kus tegijaid, seal nägijaid

Nüüd siis sedasi, et valla jõulupuu on pime. Sõbrad on töö ära teinud, äralõhkunud nii pirnid kui juhtmed. Teeme ka politseile avalduse, aga ehk olete neid sõpru ka tegutsemas näinud. Andke teada, keda ma tutistama pean hakkama.

Pilt 1. advendist

Kuidas visata lutsu seaduslikult?

Taimo saatis mulle sellised õpetussõnad:

LUTSU VISKAMISEST
(allikas: http://maavara.blogspot.com/search/label/dolokivi)

Kui tahad "lutsu visata" - lapiku kiviga mööda vee pinda, ja lugeda, mitu hüpet kivi teeb, siis:

1. Hangi vee erikasutusluba, sest veeseaduse § 6 (3) ütleb: Vee erikasutus on vee kasutamine veekogu . seisundit mõjutavate ainete, .või tehnovahenditega vastavalt käesoleva seaduse §-le 8, mis ütleb, et vee erikasutusluba peab olema, kui . p 7) uputatakse tahkeid aineid veekogusse.

2. Võta teatavaks, et kivi, mida sa kavatsed visata, on maavara, sest vastavalt maapõueseadusele: maavara on looduslik kivim, setend, vedelik või gaas, mille omadused või lasundi lasumistingimused ja omadused vastavad kehtestatud nõuetele . Ah, et sa ei tea, kas vastavad nõuetele? Kui võtsid lutsu viskamiseks paekillu, siis võta teadmiseks, et ükskõik, on ta dolokivi, või lubjakivi, ikka vastab tingimustele:

a. 1) dolokivi - karbonaatkivim, mille karbonaatsest osast moodustab dolomiit üle 50%, MgO sisaldus on 14% ja enam ja lahustumatu jäägi sisaldus kuni 25%;

b. .

c. 8) lubjakivi - karbonaatkivim, mille karbonaatsest osast moodustab kaltsiit üle 50%, MgO sisaldus on kuni 14% ja lahustumatu jäägi sisaldus kuni 25%;

3. Ja kuna kivi on maavara, siis ole ettevaatlik, sest lutsu viskamine on maavara kasutamine: vastavalt maapõueseaduse §2 p 8) maavara kasutamine on maavara tarbimine seda võõrandamata või kasutamine looduslikus seisundis. (Sa ju ei võõranda lutsukivi ja kasutad seda looduslikus seisundis).

4. Kuna võidakse öelda isegi, et sa kaevandad maavara, sest vt maapõueseaduse § 8 p 7) maavaravaru kaevandamine (edaspidi kaevandamine ) on .maavara looduslikust seisundist eemaldamine, siis hangi kohe heaga maavara kaevandamisluba.

Leheriisumisest talvevõlumaani

Nädalavahetus möödus taaskord kui unenägu ning paras aeg olulisemad märksõnad kirja panna.

Reede lõuna algas lehtede riisumise/veoga. Jah, kalender näitab detsembrit, aga kuna lumi ei ole tahtnud meid rõõmustada, tuli suurem ning silma riivav lehekiht alleelt ära riisuda. Abiks siis Peetri Küla Selts ja nii mõnigi vapper külaelanik (kuigi, Külli oli ühelt ja teiselt pragada saanud, et kae kus imelikke, nüüd peab hakkama sügisel ka lehti riisuma :) ). Aga igatahes ilus sai ja väsitav sai ka:) Päeva lõpetas piparmünditee ja kringel. Aitäh kõigile!

Reede õhtul istus esmakordselt koos uus kultuurikomisjon. Kutsutud olid kõikide vallas tegutsevate MTÜde juhid. Juttu jätkus kauemaks ning kribasin üles kümme lehekülge häid mõtteid. Naljakas, aga ka väikeses omavalitsuses ei liigu info. Kõige naljakam vast lugu, et üks MTÜ pakub Ole kaasas! projekti raames koolitusi ning aleviku teises otsas istuvad naised ja õpivad internetipangas käima (kusjuures, internetti neil pole, seega - kuiv trenn :)). Oluline ongi otsad omavahel kokku viia.

Laupäev oli Paides Jõulukroon. Eelmisel aastal oli käsitööosa imeline, seekord oli kauplejaid küll rohkem, kuid käsitööd kahjuks mitte. Aga ühtede lepatriinukäpikute võrra olen nüüd rikkam küll (ja salle ja kindaid mul teatavasti on vähe, nagu ka lepatriinusid). Toredad üritused on veel toredamad, kui nendest saab osa võtta koos oma lähedastega.

Laupäeval pidasime maha ka Järvamaa Noortekogu üldkoosoleku. Oleme noortekogu nimekirjas suurpuhastust teinud, sest mõnd liiget pole mina küll oma pea kolme liikmeks oldud aasta jooksul kordagi näinud... Aga sedapuhku siis uus juht (Jaanika) ning talle abiks ka uus juhatus (mina, Rando, Kristiine, Mairi) valitud sai.

Pühapäeval esinesime kooriga Anna kirikus ning nautisin pärast mõne koorikaaslase esinemist Suisapäisa ridades Paide kirikus. Ülejäänud päev läkski varvaste ülessoojendamisele...

See nädal toob palju koosolekuid ning veel rohkem paberimajandust.

Kohe näha, et vanad ... naabrid!

Naabritega tuleb ikka hästi läbi saada, mitte Andrese ja Pearu moodi kakelda.

Kohtusin täna Järva-Jaani ja Koeru vallavanematega (nojah, kui üks on Arto Saar ja teine Aldo Tamm, siis Triin Pobbol nagu ei sobi punti, Argo Lepp peaks olema nt:)).

Kahe tunni jooksul käisime läbi osa võimalikest koostööpunktidest/vormidest ning jõudsime ka esimeste reaalsete tulemusteni - järgmisel neljapäeval kohtume teedeinimestega. Teemaks siis Järva-Jaani - Peetri tee (jah, kaht vallakeskust, mida läbib õpilas- ja ühistransport ning mis on oluline teenuste osutamisel-omandamisel ja tööjõu liikumisel, ühendab kruusatee :( pidevalt tolmava tee tõttu on kohati talumatud tee lähedal elavate inimeste elamistingimused), Ataste-Müüsleri tee (mis oleks läbitav teelõik Koeru-Tallinn suunal), ohtlik Öötla sild Esna jõel (mida kohalikud karta teavad/oskavad, võõrad aga mitte) ning erinevad kergliiklusteed.

Otsustasime, et hakkame kord kuus kokku saama ning laiemaid koostöövõimalusi uurima/ellu viima. Mulle küll ei meeldi sõna "konstruktiivne", kuid meie esimese koosoleku kohta võib seda öelda küll :)

Fotol: naabrimehe Arto tehtud sünnipäevakingitus

Noored kohale!

Täna oli KENKis mõttekoosolek ja ajude ragistamine. KENK saab veebruari alguses 10-aastaseks ning seda tuleb vääriliselt tähistada. Mitte siis ühel päeval, vaid idee ongi võtta noored aastaks tähelepanu keskmesse. Ja oluline, et noor ei ole vaid põhikooli-gümnaasiuminoor, vaid noor on kuni 26-aastane (ja Järvamaal on kolmandik vallavanematest noored!!). Seega on vaja erinevat lähenemist erinevatele noorte vanusegruppidele, sest 7- ja 26-aastast võrrelda võimalik pole (70- ja 90-aastast juba on. Minu 95aastane vanavanaema Amilde kõneles kord sõbrannadest, kellega ta õues jalutamas käib (aga igaljuhul ilma käimiskeppideta, sest muidu linna peal vaadatakse, et vanainimene läheb), sõnadega: "No üks on 71 ja teine 73, nad on täpselt minuvanused").

Igatahes tuli ajuraginast nii mõnigi lahe mõte ning ehk saavad noorte ideed elavaks/nähtavaks! Aga et kõik on alles väga algtasandil, siis kõnelen sellest üks teine kord pikemalt.

Mina ei tea midagi, Kaku on siin direktor :)

Sattusime täna Valduriga Aravete külamuuseumisse. Sealse perenaise Elsiga sai tehtud üks vahva rännak läbi ajaloo. Muuseum väärib kiidusõnu eelkõige seetõttu, et pea kõiki asju saab oma käega katsuda/näppida. Ja perenaine on vahva ja jutukas, õpetas mulle ühe lihtsa käsitööalase nipi ka selgeks:)

Homsest on vallamaja kollases koridoris Järva- ja Raplamaa muuseumide näitus üleval. Ja Aravetel on üleval Vabaõhumuuseumi Esna-Kareda näitus. Pilt siis sellest, kuidas me Peetri fotoringi näitust maha võtsime:)

Olin täna soojamajanduse, küla arengukava ning heakorramaailmas. Ilusaid objekte teame küll, nüüd on aeg koledaid kaardistama hakata. Ja viimane aeg, et vald ise hakkaks heasoovlikuks peremeheks, st oma objektide ümbrused korda! Muidugi, ka maaomanikelt tuleb hakata rohkem nõudma...

Ahjaa, millest küll selline pealkiri? Nõnda kõlab loosung meie bowlingusärkidel. Kaku on meie võistkonna nimi siis, Kaku auks pandud muidugi. 3-liikmelise võistkonnaga koos bowlingut mängida on lahedamgi kui üksinda. Seda enam, et võistkond on täpselt samatugev, kui on tema nõrgim lüli:). Enamasti olen see lüli küll mina, aga mitte ei saa mainimata jätta, et viskasin täna oma isikliku rekordi (ja venna sõnu meeles pidades, need, kes saalipalli ja -jalanõudega 200 kanti viskavad, on ikka profid küll).

Homme olen noortemaailmas. Kell 15.30 on KENKis nõupidamine. Järvamaa esimene kodanikuhariduse konverents on oma "esimese linnukese" saanud. Väga hea!